Meele muutmise võime on intelligentse inimese tunnus. (Ports tervislikku konservatiivsust ja annus kaalutletud julgust pole ka paha sealjuures, aga need on juba detailid.) Selle vaatenurga alt peaks igas hüpoteetilises referendumis, kus küsitakse "kas asi peab jääma alati muutmata, just sellisena nagu ta praegu on?" vastama kindlalt "ei". Teemal polegi eriti tähtsust. See on põhimõtteline inimeste tarkuse ja mõistuse usu hindamine.
See, mis praegu kehtib, jääb ju kestma, kuni seda muudetakse. Seda pole vaja eraldi kinnitada. Pigem lihtsalt tegudega traditsiooni jätkata. Kui midagi muuta tahta, siis võib sellise ettepaneku teha ja siis selle kohta arutada, hääletada, otsustada. "Kas muudame asja nõnda?" See on mõistlik. Võibolla tuleb siis ikkagi vastus "Ei, ei muuda." Olgu, siis kehtib endine edasi. Siis hiljem ehk küsitakse uuesti. Siis ehk on vastus "Jah, muudame". Teadmised ja mõtted on edasi arenenud. Muuta näis mõistlik. Või siis mõni asi ehk tõesti kunagi ei muutu – aga võimalus ja võime seda muuta on ikka olemas, ja see on see kõige tähtsam.
Aga küsimuse variant "kas keelame endil tulevikus asja muuta, kas jäägu asi muutmata kujul selliseks nagu ta just praegu on ja selle muutmine olgu keelatud või ülimalt raske?" (näiteks põhiseadusega paika pandud) – selline küsimus juba, ja eriti sellele "jah" vastuse soovimine, on ikka pigem üleskutse rumalusele ja inimeste võimete vähendamisele.
