Suur reede – minu usutunnistus

(Kirjutatud 14.04.2017 varahommikul. Täna, viis aastat hiljem, veel sama kindlust andev.)

Suur reede, isegi õhtu enne seda, on tegelikult võtmetähtsusega ristiusus. Siin on minu usutunnistus. Tunnen soovi seda rääkida, sest nii palju lisatud on kombeid, väidetavaid ”kristlikke väärtusi”, mis on pigem vaid inimeste arvamused, ja vahel, tunnen ja näen, lausa ekslikud-valed ja tuleks pöörduda aluste juurde tagasi. Mis see võtmetähtsusega ristiusus siis on? Kas see on Jeesuse ülestõusmine, põhimõtteline võimalus surma võita? Isegi mitte see – kuigi, jah, see on igavikulises plaanis küll rahu ja lootust kinnitav tõik. Aga see kõige, kõige tähtsam, just praktilises elus, on see, mis Jeesus tegi õhtul enne oma surma: ta sõi õhtusööki koos oma sõpradega (ise teades, et see on viimane õhtusöök ta elus), seal õhtusöögil palus ta sõpradel süüa leiba ja juua veini, ja siis ütles: iga kord, kui te seda teete, tehke seda minu mälestuseks! See on uus leping, minu veres, pattude andeksandmiseks.

”Uus leping” – see väljend ei ole lihtne, see vajab tausta. “Vana lepingu” all peeti silmas (usu) seadust (mida kirjeldab Vana testament). Jeesuse õpetus oli aga see, et armastus on ülim ja igas olus on inimene keskne. Isegi seadust ei pea sõnasõnalt jälgima, kui see on ebainimlik või käib armastuse printsiibi vastu (selle kohta on arvukalt näiteid Jeesuse enda elust maa peal). Uus leping ei asenda, aga täiendab, seadust. See teeb selle inimlikuks. Uus leping on ülim. See on kristluse tuum, see ongi see, mis teeb ristiusust ristiusu.

 

Kristlasi ei ühenda tegelikult mitte niivõrd mingid kindlad arvamused (kuigi kogukonniti kipub nii küll minema), vaid tahe minna kaasa selle uue lepinguga (ja ka usk Jeesusesse kui ainsasse päästjasse – see on see igavikuline ja ülestõusmisega seotud osa).

Mulle näib ristiusk huvitavalt põhimõtteliselt erinev teistest religioonidest, mida ma tean: ristiusk õpetab iseennast mitte liiga tõsiselt võtma, õpetab õppima maailmast (teaduse kaudu näiteks) ja alati olema inimesekeskne. Võiks isegi öelda, meelega teravdatult, et ristiusk on antireligioonne religioon.

 

Mina olen sellist ristiusku.

 

 

 

(Kirjutamisel kuulasin Bachi Matteusepassiooni lõppkoori, eriti aeglases ja ilusas esituses – suurteos, mis kirjeldab Jeesuse surma (ja lõpebki kurval noodil, sest siis polnud ju veel ülestõusmisest juttu): https://www.youtube.com/watch?v=-miQ6_FTtN0)

Meele muutmise võime on intelligentse inimese tunnus

Meele muutmise võime on intelligentse inimese tunnus. (Ports tervislikku konservatiivsust ja annus kaalutletud julgust pole ka paha sealjuures, aga need on juba detailid.) Selle vaatenurga alt peaks igas hüpoteetilises referendumis, kus küsitakse "kas asi peab jääma alati muutmata, just sellisena nagu ta praegu on?" vastama kindlalt "ei". Teemal polegi eriti tähtsust. See on põhimõtteline inimeste tarkuse ja mõistuse usu hindamine.

See, mis praegu kehtib, jääb ju kestma, kuni seda muudetakse. Seda pole vaja eraldi kinnitada. Pigem lihtsalt tegudega traditsiooni jätkata. Kui midagi muuta tahta, siis võib sellise ettepaneku teha ja siis selle kohta arutada, hääletada, otsustada. "Kas muudame asja nõnda?" See on mõistlik. Võibolla tuleb siis ikkagi vastus "Ei, ei muuda." Olgu, siis kehtib endine edasi. Siis hiljem ehk küsitakse uuesti. Siis ehk on vastus "Jah, muudame". Teadmised ja mõtted on edasi arenenud. Muuta näis mõistlik. Või siis mõni asi ehk tõesti kunagi ei muutu – aga võimalus ja võime seda muuta on ikka olemas, ja see on see kõige tähtsam.

Aga küsimuse variant "kas keelame endil tulevikus asja muuta, kas jäägu asi muutmata kujul selliseks nagu ta just praegu on ja selle muutmine olgu keelatud või ülimalt raske?" (näiteks põhiseadusega paika pandud) – selline küsimus juba, ja eriti sellele "jah" vastuse soovimine, on ikka pigem üleskutse rumalusele ja inimeste võimete vähendamisele.

Samasooliste abielust

Asi, millele olen läbi aastate päris palju mõelnud, on abielu kui nähtus. Et see nüüd tuleb rahvahääletusele järgmisel aastal, mõtlesin et jagan oma mõtteid. Kuna olen kristlane, siis ka selle pilgu läbi, mitte ainult riigi.

Kas abielu on üldse vaja?

Elu jooksul on mul mõtted abielust muutunud mitmel korral. Nooruses oli mul mingisugune “intellektuaalne” mõte, et abielu pole vajalik, on isegi sobimatu ja vigane nähtus – sest kuidas sa siis lubad armastada? Tahtel pole teadagi lõplikku võimu tunnete üle ja lubadust, mida tean, et ainuüksi oma tahtega ma pidada ei saa, ei peaks ma ju andma?

Hiljem, hulga hiljem elus mõistsin, et armastus, millest jutt käib, on pigem töö. Pühendumus, tahe teha oma kaasale alati elu kergemaks, hoolitseda tema ja enda ja ühise eest, eriti ka laste eest. Seda lubada saan küll ja selle kaudu elame üle rasked ajad ja taastoodame ka tunnet. Võibolla pole ma ise seda ideaali pikemalt kogenudki, aga olen tundnud valmisolekut ja tahet ja mõistnud vahet armastusel kui pühendunud tööl (mida teen mingi sisemise rõõmuga, ka rasketel aegadel) ja pelgalt tundel. Olen jõudnud arvamuseni, et abielul on ikka tõesti väärtus.

Abielu lahutada peaks küll olema võimalik ka, sest on ka olukordi, kus tööst ja tahtest ei piisa, kus ühele või mõlemale jääb vaid kannatus, aga lahutus ei peaks olema kergekäeliselt valitud tee. Abielu on stabiilsus, hetkeliste tormide üle elamiseks. Eriti on see ka peres kasvavate laste turvalisuse suurendaja – ühtpidi tundeliselt, sest vanemad töötavad pühendunult ühise hea nimel, teistpidi ilmalike praktiliste nähtuste poolest: selge on eestkoste, ülalpidamine, pärimine ja muu selline (ja isegi lahutuse puhul). See on ühiskonnas kirja pandud seadustesse.

Abielu on ka, usklikele kes laulatavad, Jumala õnnistusega ja südametunnistuse asi. Kiriklik laulatus ja tsiviilabielu on minu elu ajal tavaliselt olnud kas sama toiming või väga lähedalt seotud ja see tundub mulle ilus ja õige – inimesed räägivad ühest ja samast asjast, kuigi nüansid on erinevad. Nii see muidugi ei pea tingimata olema, siduv argielus on vaid seaduslik abielu, aga ilus on ikka, kui on.

Samast soost isikud kaaslastena

Nüüd on siis samast soost isikute abielu küsimus keskmes.

Samast soost isikute paari heitmisest ei olnud ma isegi võimalusena teadlik kuni päris vanema nooruseni. See tundus mulle väga imelik nähtus, kui sellest kuulsin. Kuidas keegi peaks tahtma asja, mis mulle tundub täiesti vastumeelne? Nojah, maitse on igasugu asjades erinev, seda küll, aga ikka nii põhilises, põhimõttelises asjas? Ja kas see pole ikka viga, sest seksuaalelu bioloogiline mõte on ju järglasi tekitada, kas pole?

Mida elu edasi, mida rohkem kuulsin asjast, seda enam sain aru, et see ikka on ka looduse osa. Eriti määrav oli teadasaamine, et selle sättumusega sünnitakse ja et see ei muutu elu ajal. Leidus ka selgitusi, mis eesmärki see looduses teenib, mis evolutsioonilist eelist see annab. See polnud ühene ja lihtne, aga leidus seletusi. Mõistusega hakkasin mõtlema, et ju see siis on nii ja seda tuleb pidada loomulikuks. Avastasin, et tunnen sellise sättumusega inimesi küll, lausa mitmeid, kuigi ma ei teadnud sellest, kusjuures täiesti tavalisi, muudes omadustes hästi erinevad nagu kõik teised. Tuttavad osutusid paarideks, kuigi olid mõlemad mehed või naised, ja nad olid igatpidi täiesti tavalised inimesed. Ainult et nad pidid vahel varjama oma olemust, mugavuse nimel, sest vahel vaadati viltu. Üks mees käis oma mehega tihti reisidel või väljas söömas koos mehe õe ja tema naisest partneriga, neljakesi sedasi. Kujutan ette, et tõde varjata ebamugavuse vältimise nimel ei ole meeldiv. Kui hiljem abiellumine nende maal lubati, abiellusid nad. Nad on aastakümneid koos elanud, nüüd juba rühivad vanaduse poole nagu armas vana abielupaar.

Mul ikka kripeldas kahtlus, et olgu, paariks end registreerida ühel või teisel moel võiks ju neile lubada, aga lapsi kasvatada mitte – nad ei saaks ju omavahel lapsi. Hiljem muutsin meelt ka selles küsimuses. Jäin mõtlema, et kui üksikvanem või pärast lahkuminekut uue elukaaslase leidnud vanem võib last kasvatada, siis tegelikult miks ka mitte samast soost kaaslased? Ka siis on laps bioloogiliselt ainult ühe oma (või lapsendamisel mitte kellegi oma), aga mõlemad võtavad seda suurt vastutust kaaskanda. Olen hiljem näinud ka päriselus selliseid perekondi ja nad on täiesti tavalised, välja arvatud siis see harjumuspäratu tõik.

Nii et, jah, praeguseks on mul väljakujunenud arusaam, et paari moodustada ja lapsi kasvatada võiksid sõltumata soost kõik, kes muul moel selleks küpsed ja valmis on.

Ühiskonnast: riigist ja kirikust

Kuidas aga ühiskonnas seda vormistada ja reguleerida?

Mulle on aastaid tundunud kuidagi kummaliselt tagurpidine, et riik pigem soosib või kompab samast soost isikute kooselu/abielu võimalikkust, kiriku esindajad sageli aga ei soosi. (Pilt on muidugi mitmekesisem, aga nii üldjoontes ikka, vähemalt just Eestis.) Kirik, vähemalt meie maailmajaos valdav ristikirik, näeb abielus ju peamiselt õnnistust paarile endale, räägib nende omavahelisest pühendumusest ja truudusest, riik aga ootab, kitsalt-kuivalt öeldes, laste (maksusubjektide) juurde tekkimist ja nende peale kulutuste minimeerimist (mida toetab hoolivate vanemate olemasolu või vähemalt reeglite stabiilsus). Kunagi oli “lastetusmaks”, mida pidid maksma abikaasad, kel lapsi polnud. Karm, kuid siiski mingis mõttes loogiline. Abikaasadele mõeldud soodustused olid/on asja eest, mitte niisama toreduse pärast. Seega riigil puuduks justkui otsene huvi samast soost isikute kooselu soosida, samas kui kirik võiks küll.

Kirikut on takistanud varem kindlasti arutelu selle üle, kas samast soost isikute seksuaalelu tuleb pidada patuks või mitte. Selleks peeti seda varem minu elu ajal üldiselt ja neid mõnesid väheseid kohti Piiblis, mis sellest üldse räägivad, saab selliselt tõlgendada – küll aga saab ka teisiti. (Selle kohta võib lugeda nt. Jaan Lahe, Urmas Nõmmik: “Homoseksuaalsus Piiblis”). Selles küsimuses on siiski kiriku meel suuresti muutunud. Vähemalt tänases luterlikus eetikas ei ole homoseksuaalsuse käsitlemine patuna sugugi tavapärane. (Teol. dr. Johann-Christian Põder: "Ka kristlased võivad pooldada kooseluseadust") Eestis on luteri kiriku (EELK) juhtkond seni olnud uuenduste suhtes pigem skeptiline, ehkki ka mitte täiesti välistav. Vaimulike ja liikmete hulgas on ka inklusiivsemaid mõtteid (näiteks Kirik & Teoloogia kogumist Reet Eru artikkel "Seksuaalvähemused ja kirik"). Katoliiklik kirik, mis traditsiooniliselt muutub eriti aeglaselt, on pigem veel vanas tõlgenduses, aga paavsti hiljutised väljaütlemised viitavad muutustele, vähemalt patuks pidamise osas. Vastuseis aga kõikidele paaridele avatud abielule on siiski sageli jäänud, mis loogiliselt üllatab. Pigem just kirikult ootaks selles eelkäijaks olemist, mitte niivõrd riigilt, olen ma mõelnud.

Kuid eks see siin on kõik rohkem mõttemäng, ja ega päriselus nõnda must-valge asi ei ole. Riik, moodne ja kogu rahva huvisid teeniv riik, on ikka huvitatud ka kõigi inimeste heaolust ja heast enesetundest. Ka lastetud paarid on õnnelikena riigile kasulikumad, tekitavad vähem kulusid riigile, ja lisaks pole elu ju ainult kuiv majandus. Rõõm ja hea õhkkond on nakkavad.

Minu arvates võiks ja peaks abielu olema avatud kõikidele paaridele, nii riigis kui ristikirikus. Pole vaja kunstlikult luua kaht erinevat vormi, “kooselu” ja “abielu”. Seadus võiks olla üksainus, lihtne ja selge. Perekonnaseaduses oleks ainult vaja mõnes kohas sõnastust muuta ja kogu kooseluseaduse võiks seejärel kustutada. (Selleks on, nägin ma just üks päev, petitsioon üleval rahvaalgatus.ee lehel.)

Veel lastest

Lapsi omavahel samast soost isikud tõesti ei saa, aga elus on ju ka olukordi, kus paar kasvatab ühe osapoole last, on ka lapsendamine. Seda esineb ka traditsioonilistes abieludes ja seda peetakse kui ka mitte eelistatuks, siis igal juhul normaalseks, mitte taunitavaks.

Riigi vaatenurgast ehk teisejärguline, aga sugugi mitte tähtsusetu, on tunne, enesekindlus, sotsiaalne staatus, mida abielus olemine annab. See on ka lastetute paaride puhul tähtis tseremoniaalne otsuse kinnitamine ja sageli tähistamine.

Muret tuntakse vahel, kas mitte lapsel ei ole vaja eeskujuks nii ema kui isa? Sellele küsimusele ei tea ma kindlat vastust, mul pole uuringuid teada. Sisetunne ütleb, et küllap on nii kõige parem, jah – mitmekülgne eeskuju. Samas väga paljudes peredes ju nõnda pole ja ka neist kasvavad terved, tublid lapsed. Enamasti on need üksikvanemate lapsed, aga on ka kahe samast soost vanemaga peresid, kus samuti kasvavad terved, tublid lapsed. Küllap kõige tähtsam on siiski peres valitsev harmoonia. Lisaks kohtavad lapsed ju ikka alati ka teisi inimesi ja vaevalt jäävad erinevad eeskujud saamata ja soorollid tundmata. Kui veel peensustesse minna, siis rollid paistavad silma eelkõige sotsiaalsest soost ja alati pole ka mees+naine vanematega peres kõik variandid, tüüpilised rollid, esindatud. Seevastu samast soost isikud, kes on paaris, võivad hoopis olla traditsiooniliselt mehelike ja naiselike joontega. Mees+naine tagab tegelikult ju ainult bioloogilise soo, mitte midagi muud. Kuigi, jah, tõenäosus saada erinevaid eeskujusid peaks olema suurem traditsioonilises mees+naine perekonnas. Siiski näib mulle, et erinevad eeskujud on lastele piisavalt tagatud, ka kahe samast soost vanemaga peres, kes normaalses ühiskonnas elavad ja liiguvad. See küsimus ei tee mulle erilist muret. Suurem mure näib hoopis see, kui lapsi kiusatakse või vaadatakse halvasti selle pärast, et neil on samast soost vanemad. Abielu/kooselu võrdsustamine aitaks kaasa selle mure vähendamisele. Päris vast ära ei lõpetaks, sest ikka alati jääb keegi, kes halvustab vähemust, aga vähemalt seadus ja üldsus toetaks.

Lõppkokkuvõte ja mõtteid Põhiseadusest

Lõppkokkuvõttes näib abielu avamine kõikidele paaridele mulle lihtsalt kui inimeste samaväärne kohtlemine, mitte kellelegi uute eriõiguste andmine.

Põhiseadusest mõtlen ka: kas tegelikult ei peaks põhiseadust kasutama niimoodi, et kui uued teadmised ilmuvad välja ja leiavad kindlat kinnitust – nagu näiteks see, et oma seksuaalse sättumusega sünnitakse, mitte üheks või teiseks või kolmandaks ei saada – siis teisi seadusi kohendatakse automaatselt? Põhiseadus juba ütleb, et põhjendamatult ei tohi inimesi kohelda erinevalt. Praegune perekonnaseadus aga kohtleb erinevalt. Pigem võiks selle viia selgemasse kooskõlla põhiseadusega?

Mõtlen, kuidas peaks seadusandja kavandatud rahvahääletuse järel toimima, kui tõesti minnakse põhiseadust muutma? Kas paragrahv 12 uus sõnastus oleks selline? “Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu, välja arvatud abielu puhul, mis on lubatud vaid Perekonnaseaduses ette nähtud korras ühest mehest ja ühest naisest koosnevatele paaridele.” Kas on hea? Aga kuidas siis muidu?

Küsimus ei peaks olema, kas põhiseadust, neid ammu paika pandud sügavaid ja tarku põhimõtteid, muuta, vaid kas tavalised seadused viia kooskõlla põhiseadusega. Just see peaks olema arutelu, või lihtsalt selle töö võiks ära teha. Asi pole ju tegelikult keeruline.

Inimlik meele muutmise künnis

Kuigi enne on tõesti vaja harjuda mõttega. See on arusaadavalt natuke raske, sest ollakse sügavalt harjunud teistmoodi ja ollakse mõnikord isegi kindlameelselt öelnud vastupidist. Meelt muuta on inimesel raske, aga see on üllas tegu, kui see on põhimõtteline ja kaalutletud otsus, kui see on südametunnistusega kooskõlas ja mitte tingimata ümbritseva peavooluga. Pärast suurt otsust, põhimõtteliselt õige kasuks, on rahu rinnus ja hea olla.

Julgust!