14. aprill 2022

Suur reede – minu usutunnistus

(Kirjutatud 14.04.2017 varahommikul. Täna, viis aastat hiljem, veel sama kindlust andev.)

Altar suurel reedel, ristilöödud Jeesuse ja kolme punase roosiga


Suur reede, isegi õhtu enne seda, on tegelikult võtmetähtsusega ristiusus. Siin on minu usutunnistus. Tunnen soovi seda rääkida, sest nii palju lisatud on kombeid, väidetavaid kristlikke väärtusi, mis on pigem vaid inimeste arvamused, ja vahel, tunnen ja näen, lausa ekslikud-valed ja tuleks pöörduda aluste juurde tagasi. Mis see võtmetähtsusega ristiusus siis on? Kas see on Jeesuse ülestõusmine, põhimõtteline võimalus surma võita? Isegi mitte see – kuigi, jah, see on igavikulises plaanis küll rahu ja lootust kinnitav tõik. Aga see kõige, kõige tähtsam, just praktilises elus, on see, mis Jeesus tegi õhtul enne oma surma: ta sõi õhtusööki koos oma sõpradega (ise teades, et see on viimane õhtusöök ta elus), seal õhtusöögil palus ta sõpradel süüa leiba ja juua veini, ja siis ütles: iga kord, kui te seda teete, tehke seda minu mälestuseks! See on uus leping, minu veres, pattude andeksandmiseks.


”Uus leping” – see väljend ei ole lihtne, see vajab tausta. “Vana lepingu” all peeti silmas (usu) seadust (mida kirjeldab Vana testament). Jeesuse õpetus oli aga see, et armastus on ülim ja igas olus on inimene keskne. Isegi seadust ei pea sõnasõnalt jälgima, kui see on ebainimlik või käib armastuse printsiibi vastu (selle kohta on arvukalt näiteid Jeesuse enda elust maa peal). Uus leping ei asenda, aga täiendab, seadust. See teeb selle inimlikuks. Uus leping on ülim. See on kristluse tuum, see ongi see, mis teeb ristiusust ristiusu.

 


Kristlasi ei ühenda tegelikult mitte niivõrd mingid kindlad arvamused (kuigi kogukonniti kipub nii küll minema), vaid tahe minna kaasa selle uue lepinguga (ja ka usk Jeesusesse kui ainsasse päästjasse – see on see igavikuline ja ülestõusmisega seotud osa).


Mulle näib ristiusk huvitavalt põhimõtteliselt erinev teistest religioonidest, mida ma tean: ristiusk õpetab iseennast mitte liiga tõsiselt võtma, õpetab õppima maailmast (teaduse kaudu näiteks) ja alati olema inimesekeskne. Võiks isegi öelda, meelega teravdatult, et ristiusk on antireligioonne religioon.

 

Mina olen sellist ristiusku.

 

 

 

(Kirjutamisel kuulasin Bachi Matteusepassiooni lõppkoori, eriti aeglases ja ilusas esituses – suurteos, mis kirjeldab Jeesuse surma (ja lõpebki kurval noodil, sest siis polnud ju veel ülestõusmisest juttu): https://www.youtube.com/watch?v=-miQ6_FTtN0)